Johannes Mikkelist

Johannes Mikkel oli 20. sajandi teise poole Eesti üks mitmekülgsemaid ja laiahaardelisemaid kunstikogujaid.

Johannes Mikkel sündis 26. oktoobril 1907. aastal Tartumaal Mäksa vallas kaupmehe perekonnas. Kunstihuvi tekkis tal Tartus kommertskoolis ja tehnikagümnaasiumis õppides. Tartu Ülikoolis kuulas ta filosoofia, kirjandus- ja kunstiajaloo ning rahvaluule loenguid.

„Muidugi haarasin kõige kauni järele, mida inimesed on olnud suutelised looma aegade vältel – nagu see on vist omane kõigile noortele, kel on olnud head kasvatajad. Mul ei tekkinud kujutlussegi tahta saada kunstiajaloolaseks, kuid samal ajal mind köitis kunstiajalugu ja kujutav kunst gümnaasiumi vanematest klassidest läbi aastakümnete tänaseni. See pole olnud minu hobi, vaid vajadus, nagu on vajaduseks ilukirjanduse tipud ja helilooming oma kaunimates saavutustes.

Kutselt pean end filosoofiks, ametilt olen kaubandustöötaja.” (J. Mikkel)

Kunsti kogumist alustas Mikkel kahe maailmasõja vahelistel aastatel, mis oli vähevarakale õpilasele ja tudengile soodus aeg – antikvariaadid olid täis laostunud balti ja vene aadlike kunstiteoseid. Mikkelil õnnestus soetada väärtuslik raamatukogu, umbes 360 lehte vana graafikat (Albrecht Dürer, Martin Schongauer, Marcantonio Raimondi, Rembrandt jt) ning hulk hinnalisi maale. Kahjuks hävis see väärtuslik kollektsioon sõjatules. 1944. aastal siirdus Mikkel Tartust Tallinna. Kuni pensionile jäämiseni 1978. aastal töötas ta erinevate kaupluste juhatajana (Väike-Karja tänava komisjonikauplus Heli, Mööbel). Samal ajal jätkus huvi kunsti kogumise vastu. Mikkel külastas antikvariaate Leningradis, Moskvas, tema teekond viis Kiievisse, Tbilisisse, isegi Kesk-Aasiasse. Vana graafika ja maali kõrval tõusis uudsena tähelepanu keskmesse ka 18. sajandi Hiina, Vene ja Lääne-Euroopa portselan ja keraamika. Kunstiteoseid omandades pole Johannes Mikkel taotlenud mingit erilist süsteemi, ega spetsialiseerunud kitsamale alale. Tema head kogujavaistu on juhtinud intuitsioon, eruditsioon ja eriti entusiasm.

„Minult päriti kord, kust ja kuidas olen ma suutnud otsida ja omandada Lääne-Euroopa tuntud kunstnike maale. Ma vastasin, tõde salgamata, et ma polegi neid otsinud. Nad on, enamasti just kõige väärtuslikumad, ise tulnud minu juurde, lausudes – võta mind oma kogusse. Mõne tühise rubla eest, kuid korduvalt ka päris muidu … Kunstil on ju võluomadus rännata sinna, kus armastatakse kunsti.” (J. Mikkel)